• Friedrich Eberti elulugu (1871 – 1925)

    Friedrich Ebert kasvas Heidelbergis õmbleja kaheksaliikmelises perekonnas. Pärast põhikooli lõpetamist õppimis ta sadulsepaks.

    Juba nooruses osales Ebert aktiivselt Bremeni poliitilises elus ja ametiühingu liikumises. Olles alates 1905. aastast SPD juhatuse liige Berliinis, sai ta 1912. aastal parlamendi (Reichstagi) liikmeks ja 1916. aastal üheks Reichstagi sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esimeestest. Juba 1913. aastal, pärast August Bebeli surma, oli ta valitud SPD esimeheks.

    Pärast 1918. aasta revolutsiooni võitu võttis ta üle revolutsioonivalitsuse, Rahvaesindajate Nõukogu (Rat der Volsbeauftragten) kaasesimehe koha. Ta oli „proletariaadi diktatuuri” ja vene nõukogudesüsteemi veendunud vastane, pooldas parlamentaarset demokraatiat ning suutis läbi viia Weimari Vabariigi esimesed vabad valimised, mille tulemusel ta 11.veebruaril 1919 valiti riigi presidendiks.
    Oma ametiajal püüdles ta töölisklassi ja kodanlaste poliitilise ja sotsiaalse tasakaalu poole ja loobus klassivõitluse poliitikast. Selline poliitika ei leidnud aga täielikku toetust isegi sotsiaaldemokraatide seas. Eberti ametiajale langes eelkõige hapra Weimari põhiseaduse kaitsmine tema arvukate vasak- ja paremekstremistlike vastaste eest ning saksa valuuta stabiliseerimine pärast 1923. aasta hüperinflatsiooni. Siiski tegid eriti parempoolsed Friedrich Ebertist oma laimu ja valesüüdistuste märklaua, lootes tema isiku kaudu haavata ka Weimari Vabariiki ning aitasid sellega kaasa Saksamaa esimese demokraatlikult valitud riigipea varajasele surmale 1925. aastal.

    Alles täna, stabiilse demokraatia tingimustes, leiab Friedrich Eberti poliitiline tegevus parteilisi piire ületavat tunnustust.